Viimane, enne uue algust

Aeg läheb ikka väga kiirelt, alles see oli kui alustasin selles blogis kirjutamist.
Mida õppisin antud aine raames- peamiselt seda, et kommunikatsioon ei ole pelgalt kirjutamine, vaid ka see kuidas me välja näeme, kui palju end maailmale avame ja et see kõik on tegelikult meie ümber.
Mis oli keeruline minu jaoks- vast et kõige keerulisem oli olla ree peal, keeruline jagada aega, nii et jätkuks kõikide tegevuste jaoks.
Meeldis kõige enam ikka kursuse ülesehitus. See kõik pani mõtlema ise ennast jälgima, jälgima seda mida teised teevad, arvavad ja ütlevad.
Kursuse köögipoole pealt ei muudaks mina küll midagi, selline korralduslik pool annab palju mõtlemist ja pingutamist üliõpilasele.

Loodan, et ma blogimist päris ära ei unusta, tuleb vaid selgeks mõelda kas ma seda ka edaspidi teha tahan.

Tahan või pean

Viimaste kuude jooksul olen päris mitu korda avastanud end mõttelt kas ma tahan või pean tegema ühte või teist tegevust, tööalast korraldust jne. Millistel juhtudel otsin vabandusi ja õigustusi enda jaoks, miks ma seda teen või tegemata jätan.

Käes on kolmas advent ja peaks olema rahulik periood elus, aeg mil saaksime tagasi vaadata möödunusse ja mõelda, kui palju on olnud neid asju mida ma tahaksin teha. Oh, kui palju küsimusi. Kuid see ei olnud mõte mida edasi tahtsin anda.

Lugesin Eesti Ekspressist Tiina Jõgeda artikilit "Mõtlemise parandus". Kahjuks ei suutnud interneti avarustest seda artiklit kuidagi leida, siis tsiteerin ühte lõiku: "....Mida teeb inimene, kes on sooritanud mõttetu ostu? Ta ei tao pead vastu seina, vaid hakkab end õigustama ja mõne aja pärast usub ise ka, et tegelikult sai üks hea ja õige ost tehtud. Seda nimetatakse ostujärgseks ratsionaliseerimiseks ehk shoppajate Stockholmi sündroomiks."

Tundub et igal aastal kordub sama, algab ostupaanika enne aasta kõige rahulikumat aega, ostetakse ninni nänni, teadmata kas seda ka kellelgi vaja läheb.

Küsin endalt kas ma seda ikka tahan järgmisel aastal uuesti teha või ma pean seda tegema, kuna teised ju teevad ja see on nagu mingi kohustus!?

Konsumerism

Vikipeedia ütleb, et:
Konsumerism (inglise consumerism) on pärast II maailmasõda elanikkonna rikkuse kasvu ja reklaamitööstuse ning uue kommunikatsioonitehnoloogia arengu tagajärjel tekkinud vajaduste loomisele (ergutamisele) ja rahuldamisele rajatud subkultuur kus ei tarbita vajaduse tõttu, vaid tarbimise enda ja sellega seotud sotsiaalsete hüvede pärast.
Olen selle peale mõelnud kohe päris loengute alguses ja natuke jälginud, nii meediast mida selle kohta räägitakse ja mida ise olen tähele pannud. Kuidas meid mõjutab reklaam ja kuidas see suunab meid täpselt ostma seda mida müüa soovitakse.
Ise olen püüdnud vältida reklaamiohvriks sattumast, kuid ikka ja jälle komistan selle otsa ja ostan just reklaamitut. Tundub ju ahvatlev ja enamus ostab. Olen näinud kuidas jookstakse poes riiulite vahel, reklaamleht soodustoodetega näpus. Küsitakse müüjate käest kus asub, et jumala eest ilma ei jääks. Ühiskond ja majanduslik olukord mängivad päris suurt rolli.
Tarbime mõistlikult ja ärme laseme endile ette öelda, mis meile on parim.

Kas see võib olla inimkonna tulevik

Tavaliselt ma ei ole väga hiliste õhtutundide filmi vaataja aga esmaspäeval jäin vaatama TV3-est filmi "Laenatud aeg". See oli mõtlema panev, sest filmi läbivaks teemaks oli see, et maailmast oli saanud koht, kus aeg on sõna otseses mõttes raha. Selleks et elada, süüa, arveid tasuda oli vaja osta aega. Töö eest maksti ajaga, mis siis inimkonda elus hoidis, kui aega ei olnud siis lihtsalt lõppes inimese elu.

Filmi vaadates meenus mulle, et ka meie meediast on läbinud teema virtuaalsest rahast.

Igatahes soovitan vaadata.

Tarkus ja saatus

Miks just selline pealkiri, lugeja saab seda teda siis kui selle artikli läbi loeb.

Inimestena oleme need kellena me ennast esitame, väljendame ja kuidas end tunneme. Öeldakse küll et nimi ei riku meest, kuid päris tihti tahame olla need kes me ei ole, tahame näida paremad kui oleme. Oma nõrkusi välja ei taha näidata.

Tõsi on see et palju saame kaasa oma sünnihetkel. Arvatakse et seda mõjutavad tähtede seis ning paljud jälle arvavad, et kujuneme selleks kuidas meid kasvatatakse ja milline on ühiskond meie ümber.

Praegusel infotehnoloogia ajastul kasvavad lapsed minu meelest virtuaalses keskkonnas. Vanematel aega ei ole, kasvatus käib läbi msn-i, facbooki jne. Mänguasjad on sellised et lapsele loovust pole vaja, ise mõtlema palju ei pea. Mängud on enamik virtuaalsed ja interneti keskkonnas.

Mis puutub aga reklaamindusse ja selle mõjust, siis isegi väikesed imikud reageerivad reklaamile, ometi ei ole nad veel selle ohvrid. Ei tea kas siit saab kõik alguse, et meid mõjutavad reklaamid edasist olemist. On ju olemas kolme liiki reklaamist mõjutatud inimesi. Need kes tahavad saada kõike uut ja moodasmat, ootavad juba pikisilmi millal ihaldatav kaup turule tuleb ja kui esimene võimalus olemas tormavad ostma. Teine grupp on selliseid, kes on mõjuatatud oma tutvusringkonnast, kes peavad olema sama väärsed kui näitekeks naabrimees. Kolmandasse grupp võiks paigutada need, kes ootavad, vaatavad ja lasevad hindadel laagerduda.

Igatahes leidsin head mõtted siit mis meid võiks natuke mõtlema panna, kes me siis tegelikult oleme või olla tahame

Kommunikatsioon vs suhtekorraldus

Lugedes täna Delfi artiklist lahkuva Kultuuriministri avaldust, siis pani see artikkel mind päris mitu korda mõtlema teemal kommunikatsioon vs suhtekorraldus. Artikkel kajastab vägagi värvikalt hetkelist olukorda kommunikatsiooni edasi andmises, selle kajastamises ühiskonnas ning isegi ülikoolid on süüdi, et meil suhtekorraldus hakkab võimust võtma ja eetika reeglid on unustatud.

Aga tõsi on see mida minister artiklis välja tõi, toon siinkohal välja lõigu - "Meil seadusandjatel ja valitsusel tuleb vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas me ikka oleme teinud kõik, et Eestis saaks areneda eetikal ja moraalil põhinev ühiskondlik kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus või oleme ise langenud turunduslõksu, kus ideede puudumist püütakse kompenseerida suhtekorralduslikke trikkidega, kuni manipulatsioonini välja."

Minu meelest ütleb see lause kõik ära selle, mis siis tegelikult toimub. Sest kui kuskil kellelgi hakkab king pigistama, siis läheb lahti ammuste probleemide ja kitsakohtade välja ütlemine, süüdlaste otsimine jne.

Pilk läbi fotokaamera

Meie oma grupiga (Merje, Jaana, Greete ja mina) kahjuks ühist kokku saamise aega ei leidnud. Töö nõuab oma osa. Isegi pildistama jõudin õhtuhämaruses ja see oli põnev, tuul oli vali ja aegajalt sadas vihma. Tuli täitsa paparatso tunne peale.
Siit siis minu pildid:


Kiisud tahavad olla kodus, mitte ära kaduda.

Kiisud tõesti vahel panevad plehku ja kui see juhtub siis kiibi abil leiad nad üle.




Papist valmistatud tool: Ise tehtud, hästi tehtud

 



See vahva tool on valmistatud papist ja teinud on need lapsed, ehk siis antud väljapanek kutsub lapsi käsitööringi aega veetma ja looma huvitavaid asju.

 



Taaskasutus on populaarne
Taaskasutus on alati olnud päevakorras.
 

Ostmine, kui üks osa elust

Tänapäeva ühiskond on muutunud küllaltki keeruliseks. Palju on reklaami, paljud kaubad tuuakse otse koju kätte. Seda keerukust peegeldavaderinevate elustiilide paljusus ja neile vastavad väärtushinnangud, soov kuuluda kuskile. Soov omada midagi samat mis on tuttavatel, sõpradel. 

 

Tavaliselt seostavad inimesed mõistet elustiil kellegi tegevusalaga. Tegelikult kujundavad inimese elustiili kõige rohkem tema tarbimishoiakud.

Tarbimishoiakud omakorda tulenevad haridusest, ametist,sissetulekust.

Seda kõike lugedes artiklist ,Consumero, ergo sum: tarbin, järelikult olen olemas,tuli välja, et mida haritum kodanik, seda rohkem oskab ta ise otsustada, mida vajab. Kuid kas see alati on nii. Oletame et sissetulek on pikalt piisabalt hea ja lubada saan mida hing ihkab. Kui aga elu teeb oma keerd käigud ja muutub vastupidises suunas, kas siis oskame oma tarbimist kohe muuta.

Ostmisest on saanud sündmus, kaubanduskeskustest ajaveetmiskohad. Tarbimine on seiklus,

olgu see siis reaalne või virtuaalne, toimugu see seltskonnas või üksi. Shoping on kui võlusõna, põhjus minna kaubanduskeskusesse aega viitma, justkui meelega minnakse saama naudingut millestki mida me endale lubada ei saa.

Palju on räägitud, kirjutatud mõistlikust tarbimisest, kuid ikka ja jälle avatakse uusi kaubanduskeskusi ja poode, kus noored ja vanad end ööseks järjekorda sätivad. Tundub et ostmine on üks osa meie igapäevasest elust

Luureretk kaubanduskeskuses

Pean tõdema, et läksin luurama eelarvamusega, et kuidas ja mismoodi, kuid oma üllatuseks saime olla üsna nähtamatud. Ilmselt sellepärast, et ostlejad on kinni oma tegevuses ja see mis toimub ümbritsevaga neid ei heiduta.
Vaadeldava objekt kiituseks võib öelda, et meie elu tehti üsna kergeks, sest ostud olid enamus planeeritud, lapse soovidele ei pööratud suurt tähelepanu. Ilmselt olid lapsevanemad head veenjad või oli lapsele piisavalt selgitatud millal midagi saada võib. Vaadeldav perekond ei uitanud ringi, vaid liiguti kindlate riiulite vahel, eks aitas neid läbimõeldud ostunimekiri ja kindlad soovid

Elu ilma infota

Olen mitu korda mõelnud, et kuidas küll enam mitte midagi ei jõua. Ei jõua sõpru külastada, ei jõua tööpäevaga õigeks ajaks ühele poole jne. Siis kui minu lapsed olid väikesed jõudsin küll kõik asjatoimetused õigeks ajaks tehtud, nüüd mitte midagi. Enne muiste kui puudus internett ja muud sidevahendid, ei muretsenud me kunagi kus on lapsed- eks nad ões mängisd- nüüd kui laps telefonile ei vasta siis on paanika. Enam ei mäleta isegi millal on sõprade sünnipäevad, sest seda aitab meeles pidada arvuti.
Aeg on justkui sama, aga ise oleme ajas ära kadunud.

Sotsiaalvõrgustiku hirm ja arm

Lugedes Danah Boyd blogi teemal noored facbookis jäin mõttesse. Mäletan aegu kui ise antud võrgustikuga liitusin, siis teismelised uitasid ilmselt mujal interneti maailmas. Kuid mida aeg edasi seda rohkem hakkasid sõprade ja tuttavate lapsed endid sõpradeks pakkuma. Jälgin päris huviga mida ja kuidas nad kirjutavad ja omavahel suhtlevad. Osalt olen nõus sellega, et nad avalikus ruumis end väljendavad, samas aga paneb mõtlema, kas ikka kõike tasub kirjutada ja kas ka kõik pildid mida postitatakse on ka sobilikud. Muidugi on see üks võimalik variant lapsevanemal jälgida mida kirjutavad nende võsukesed, kuid vahel jääb mulje,et seda ei tehta. Seega kas siin ikka on vanemate silm peal, et lapsi suunata ja juhendada. Ilmselt meie kiirel ajastul ei ole me lapsevanematena võimelised kontrolli peal hoidma. Ühel koolitusel jäi mulle meelde väide, et lapsed kes peavad enne kooli minekut oskama lugeda, arvutada ja vaata et veel korrutustabelgi peab peas olema, kuid ennast väljendada ja sotsaaalselt suhelda ei oska. Samas jällegi need lapsed, kes enne kooli minekut peavad oskama end riidesse panna ja saapapaelu kinni siduda, saavad jällegi suhtlemisega ja kuidas ning kellega suhelda tulevikus paremini hakkama. Kus on tõde, ei oska mina küll öelda.
Aga muidu on ju tore küll vahetevahel teada, kellel on päev hästi alanud ja kellel on kõik värvid täna mustad.........

Me kõik oleme üht või teist moodi mõjutatavad

Vaatasin telekast reklaami ja mis toimub: laenake raha, kui on kiirelt vaja, ära osta lihtsalt lõbu pärast, aga kui vaja, siis oleme kohe olemas. Jube. Hoiatus ja saamise kergus ühe minuti sees.

Tarbi ja osta....................... nii kuis jaksad.
Ma küll ei tea kui paljud on tähele pannud aga kui jalutada tavalises toidupes, siis on ka siin kõik paigutatud nii, et võtad ühe kauba aga kui poest väljume on meil jälle kott igasugust kraami täis. Näiteks on osavalt odavate kalapäevade ajal lettide juures näha sidruni kuhjasid, lõikelaudu ja muud sellist mis kala valmistamiseks vaja. Et jumala eest klient ei läheks ilma vajalikuta minema. Inimesena me ju mõtleme, et ei tea kas kõik need vajalikud toiduvalmistamise asjad meil ikka on olemas või mitte, aga igaksjuhuks ostame, äkki ei ole.
Ja nii on päevast päeav, kampaaniast kampaaniasse.

Parem hilja kui mitte kunagi

Nii olen nüüd taas valmis kirjutama.
Propaganda või propageerima, võta kuidas tahad, ikka on suund sinna kuhu propageerija soovib, et rahvas liikuma peaks. Kõik oleneb ikka sellest milline on eesmärk. Propageeritakse tervislikke eluviise, turvalist elukeskkonda jne, imelik on aga see et kõik käib meil nagu hooti. Kui midagi halba juhtub siis kajastub meedias see kõva häälega, muidu ollakse nagu vait.
Võtame näiteks liiklusõnnetused, kui käib suurem pau, siis tuletatakse meelde, kui tähtis on turvavöö ja roolis tuleb olla kaines olekus. Kui algavad pimedad sügisõhtud, siis tuletatakse meile pidevalt meelde, et autojuhid meid ei märka ning tuleb olla nähtav.

Mõtete või sõnade jõud......

......... võiks arvata et mõlemad on ühed head vahendid kommunikatsiooniks. Kui oma mõtted välja ütleme, saab sellest justkui üks osake kommunikatsioonist. Kuidas see kõik edasi läheb võib vaid aimata, see on nagu laine ookeanismis, tuleb alati randa tagasi. Me ainult ei tea kui tugeva jõuga.

Artiklis on öeldud et kommunikatsioon on jõud, mis võib liikuma panna suured massid. Olen nõus, sest kui keegi kellel on suurem vajadus välja paista, siis see ka kõvemat häält teeb, vahel ka vahendeid valimata.

Artiklit lugedes meenus mulle üks seik oma elust eelmise riigi korra ajal, kuidas siis kommunikatsioon mõjutas kodanike arvamusi. Nimelt kui olin vist 17 aastane ja elasin Saaremaal, ühes rahulikus alevikus. Piiriäärne ala nagu see omal ajal oli, siis pääs saarele oli ju rangelt kontrolli all. Vot siis ühel ilusal suvel tulid Moskavst  naabrite juurde suvitajad. Nende suureks üllatuseks oli see, et meie alevikus ei olegi püssidega sõdureid, kes ringi jalutavad ning õhtuti sai rahulikult mere ääres jalutada. See kuidas kujundati pilti antud asukohast on puhas mõjutusvahend või siis hirmutamiseks, et keegi ei mõtleks näiteks üle piiri pagemiseks.

Olen nõus et meie  ümber hõljub palju kommunikatsiooni prügi, mulle endale meeldib kasutada sõna- müra. Kõik oleneb sellest kui palju ise seda müra tekitatame ja kui palju me seda müra endasse laseme ning kas oskame seda tõest eristada. Paljuski saab see alguse sellest kust me tuleme, milliseks on meid kasvatatud.

 

 

Uus algus

Tere kõigile

Olen taas kirjutamas, seekord siis uutel teemadel ja uues kuues. Kuna eelmisest blogimisest on möödas päris mitu aastat, siis kõigepealt sellest, kes olen mina.

Olen Marju ja rohkem kui poole oma elust olen elanud eelmise riigi korra ajal. Lapsepõlv ja esimesed nooruse aastad möödusid sügaval nõukogude ajal, seega on mul olemas elus midagi mida millegagi võrrelda.

Kui ma parasjagu koolis ei ole siis oma igapäevast leiba teenin ühes Eesti Tele-ja kommunikatsiooni ettevõttes.

Miks ma kuulan Karuema loenguid? Eks ikka sellepärast, et eelmised loengud Kommunikatsioonist olid lahedad, mulle väga meeldis. Sain loengust teadmisi, mida saan rakendada oma töös ning igapäeva elus.

Ja mulle meeldib Charlie Jonesi ütlus:  Parimad õppetunnid minu elus ei ole mitte need kus ma õppisin  midagi uut, vaid need kus ma õppisin loobuma mõnest vanast asjast.

Ja uskuge neid vanu asju, millest lahti öelda on päris palju.......