Viimaste kuude jooksul olen päris mitu korda avastanud end mõttelt kas ma tahan või pean tegema ühte või teist tegevust, tööalast korraldust jne. Millistel juhtudel otsin vabandusi ja õigustusi enda jaoks, miks ma seda teen või tegemata jätan.
Käes on kolmas advent ja peaks olema rahulik periood elus, aeg mil saaksime tagasi vaadata möödunusse ja mõelda, kui palju on olnud neid asju mida ma tahaksin teha. Oh, kui palju küsimusi. Kuid see ei olnud mõte mida edasi tahtsin anda.
Lugesin Eesti Ekspressist Tiina Jõgeda artikilit "Mõtlemise parandus". Kahjuks ei suutnud interneti avarustest seda artiklit kuidagi leida, siis tsiteerin ühte lõiku: "....Mida teeb inimene, kes on sooritanud mõttetu ostu? Ta ei tao pead vastu seina, vaid hakkab end õigustama ja mõne aja pärast usub ise ka, et tegelikult sai üks hea ja õige ost tehtud. Seda nimetatakse ostujärgseks ratsionaliseerimiseks ehk shoppajate Stockholmi sündroomiks."
Tundub et igal aastal kordub sama, algab ostupaanika enne aasta kõige rahulikumat aega, ostetakse ninni nänni, teadmata kas seda ka kellelgi vaja läheb.
Küsin endalt kas ma seda ikka tahan järgmisel aastal uuesti teha või ma pean seda tegema, kuna teised ju teevad ja see on nagu mingi kohustus!?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar