Viimane, enne uue algust

Aeg läheb ikka väga kiirelt, alles see oli kui alustasin selles blogis kirjutamist.
Mida õppisin antud aine raames- peamiselt seda, et kommunikatsioon ei ole pelgalt kirjutamine, vaid ka see kuidas me välja näeme, kui palju end maailmale avame ja et see kõik on tegelikult meie ümber.
Mis oli keeruline minu jaoks- vast et kõige keerulisem oli olla ree peal, keeruline jagada aega, nii et jätkuks kõikide tegevuste jaoks.
Meeldis kõige enam ikka kursuse ülesehitus. See kõik pani mõtlema ise ennast jälgima, jälgima seda mida teised teevad, arvavad ja ütlevad.
Kursuse köögipoole pealt ei muudaks mina küll midagi, selline korralduslik pool annab palju mõtlemist ja pingutamist üliõpilasele.

Loodan, et ma blogimist päris ära ei unusta, tuleb vaid selgeks mõelda kas ma seda ka edaspidi teha tahan.

Tahan või pean

Viimaste kuude jooksul olen päris mitu korda avastanud end mõttelt kas ma tahan või pean tegema ühte või teist tegevust, tööalast korraldust jne. Millistel juhtudel otsin vabandusi ja õigustusi enda jaoks, miks ma seda teen või tegemata jätan.

Käes on kolmas advent ja peaks olema rahulik periood elus, aeg mil saaksime tagasi vaadata möödunusse ja mõelda, kui palju on olnud neid asju mida ma tahaksin teha. Oh, kui palju küsimusi. Kuid see ei olnud mõte mida edasi tahtsin anda.

Lugesin Eesti Ekspressist Tiina Jõgeda artikilit "Mõtlemise parandus". Kahjuks ei suutnud interneti avarustest seda artiklit kuidagi leida, siis tsiteerin ühte lõiku: "....Mida teeb inimene, kes on sooritanud mõttetu ostu? Ta ei tao pead vastu seina, vaid hakkab end õigustama ja mõne aja pärast usub ise ka, et tegelikult sai üks hea ja õige ost tehtud. Seda nimetatakse ostujärgseks ratsionaliseerimiseks ehk shoppajate Stockholmi sündroomiks."

Tundub et igal aastal kordub sama, algab ostupaanika enne aasta kõige rahulikumat aega, ostetakse ninni nänni, teadmata kas seda ka kellelgi vaja läheb.

Küsin endalt kas ma seda ikka tahan järgmisel aastal uuesti teha või ma pean seda tegema, kuna teised ju teevad ja see on nagu mingi kohustus!?

Konsumerism

Vikipeedia ütleb, et:
Konsumerism (inglise consumerism) on pärast II maailmasõda elanikkonna rikkuse kasvu ja reklaamitööstuse ning uue kommunikatsioonitehnoloogia arengu tagajärjel tekkinud vajaduste loomisele (ergutamisele) ja rahuldamisele rajatud subkultuur kus ei tarbita vajaduse tõttu, vaid tarbimise enda ja sellega seotud sotsiaalsete hüvede pärast.
Olen selle peale mõelnud kohe päris loengute alguses ja natuke jälginud, nii meediast mida selle kohta räägitakse ja mida ise olen tähele pannud. Kuidas meid mõjutab reklaam ja kuidas see suunab meid täpselt ostma seda mida müüa soovitakse.
Ise olen püüdnud vältida reklaamiohvriks sattumast, kuid ikka ja jälle komistan selle otsa ja ostan just reklaamitut. Tundub ju ahvatlev ja enamus ostab. Olen näinud kuidas jookstakse poes riiulite vahel, reklaamleht soodustoodetega näpus. Küsitakse müüjate käest kus asub, et jumala eest ilma ei jääks. Ühiskond ja majanduslik olukord mängivad päris suurt rolli.
Tarbime mõistlikult ja ärme laseme endile ette öelda, mis meile on parim.

Kas see võib olla inimkonna tulevik

Tavaliselt ma ei ole väga hiliste õhtutundide filmi vaataja aga esmaspäeval jäin vaatama TV3-est filmi "Laenatud aeg". See oli mõtlema panev, sest filmi läbivaks teemaks oli see, et maailmast oli saanud koht, kus aeg on sõna otseses mõttes raha. Selleks et elada, süüa, arveid tasuda oli vaja osta aega. Töö eest maksti ajaga, mis siis inimkonda elus hoidis, kui aega ei olnud siis lihtsalt lõppes inimese elu.

Filmi vaadates meenus mulle, et ka meie meediast on läbinud teema virtuaalsest rahast.

Igatahes soovitan vaadata.

Tarkus ja saatus

Miks just selline pealkiri, lugeja saab seda teda siis kui selle artikli läbi loeb.

Inimestena oleme need kellena me ennast esitame, väljendame ja kuidas end tunneme. Öeldakse küll et nimi ei riku meest, kuid päris tihti tahame olla need kes me ei ole, tahame näida paremad kui oleme. Oma nõrkusi välja ei taha näidata.

Tõsi on see et palju saame kaasa oma sünnihetkel. Arvatakse et seda mõjutavad tähtede seis ning paljud jälle arvavad, et kujuneme selleks kuidas meid kasvatatakse ja milline on ühiskond meie ümber.

Praegusel infotehnoloogia ajastul kasvavad lapsed minu meelest virtuaalses keskkonnas. Vanematel aega ei ole, kasvatus käib läbi msn-i, facbooki jne. Mänguasjad on sellised et lapsele loovust pole vaja, ise mõtlema palju ei pea. Mängud on enamik virtuaalsed ja interneti keskkonnas.

Mis puutub aga reklaamindusse ja selle mõjust, siis isegi väikesed imikud reageerivad reklaamile, ometi ei ole nad veel selle ohvrid. Ei tea kas siit saab kõik alguse, et meid mõjutavad reklaamid edasist olemist. On ju olemas kolme liiki reklaamist mõjutatud inimesi. Need kes tahavad saada kõike uut ja moodasmat, ootavad juba pikisilmi millal ihaldatav kaup turule tuleb ja kui esimene võimalus olemas tormavad ostma. Teine grupp on selliseid, kes on mõjuatatud oma tutvusringkonnast, kes peavad olema sama väärsed kui näitekeks naabrimees. Kolmandasse grupp võiks paigutada need, kes ootavad, vaatavad ja lasevad hindadel laagerduda.

Igatahes leidsin head mõtted siit mis meid võiks natuke mõtlema panna, kes me siis tegelikult oleme või olla tahame

Kommunikatsioon vs suhtekorraldus

Lugedes täna Delfi artiklist lahkuva Kultuuriministri avaldust, siis pani see artikkel mind päris mitu korda mõtlema teemal kommunikatsioon vs suhtekorraldus. Artikkel kajastab vägagi värvikalt hetkelist olukorda kommunikatsiooni edasi andmises, selle kajastamises ühiskonnas ning isegi ülikoolid on süüdi, et meil suhtekorraldus hakkab võimust võtma ja eetika reeglid on unustatud.

Aga tõsi on see mida minister artiklis välja tõi, toon siinkohal välja lõigu - "Meil seadusandjatel ja valitsusel tuleb vaadata peeglisse ja küsida endalt, kas me ikka oleme teinud kõik, et Eestis saaks areneda eetikal ja moraalil põhinev ühiskondlik kommunikatsioon ja vaba ajakirjandus või oleme ise langenud turunduslõksu, kus ideede puudumist püütakse kompenseerida suhtekorralduslikke trikkidega, kuni manipulatsioonini välja."

Minu meelest ütleb see lause kõik ära selle, mis siis tegelikult toimub. Sest kui kuskil kellelgi hakkab king pigistama, siis läheb lahti ammuste probleemide ja kitsakohtade välja ütlemine, süüdlaste otsimine jne.

Pilk läbi fotokaamera

Meie oma grupiga (Merje, Jaana, Greete ja mina) kahjuks ühist kokku saamise aega ei leidnud. Töö nõuab oma osa. Isegi pildistama jõudin õhtuhämaruses ja see oli põnev, tuul oli vali ja aegajalt sadas vihma. Tuli täitsa paparatso tunne peale.
Siit siis minu pildid:


Kiisud tahavad olla kodus, mitte ära kaduda.

Kiisud tõesti vahel panevad plehku ja kui see juhtub siis kiibi abil leiad nad üle.




Papist valmistatud tool: Ise tehtud, hästi tehtud

 



See vahva tool on valmistatud papist ja teinud on need lapsed, ehk siis antud väljapanek kutsub lapsi käsitööringi aega veetma ja looma huvitavaid asju.

 



Taaskasutus on populaarne
Taaskasutus on alati olnud päevakorras.