Olen mitu korda mõelnud, et kuidas küll enam mitte midagi ei jõua. Ei jõua sõpru külastada, ei jõua tööpäevaga õigeks ajaks ühele poole jne. Siis kui minu lapsed olid väikesed jõudsin küll kõik asjatoimetused õigeks ajaks tehtud, nüüd mitte midagi. Enne muiste kui puudus internett ja muud sidevahendid, ei muretsenud me kunagi kus on lapsed- eks nad ões mängisd- nüüd kui laps telefonile ei vasta siis on paanika. Enam ei mäleta isegi millal on sõprade sünnipäevad, sest seda aitab meeles pidada arvuti. Aeg on justkui sama, aga ise oleme ajas ära kadunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar