......... võiks arvata et mõlemad on ühed head vahendid kommunikatsiooniks. Kui oma mõtted välja ütleme, saab sellest justkui üks osake kommunikatsioonist. Kuidas see kõik edasi läheb võib vaid aimata, see on nagu laine ookeanismis, tuleb alati randa tagasi. Me ainult ei tea kui tugeva jõuga.
Artiklis on öeldud et kommunikatsioon on jõud, mis võib liikuma panna suured massid. Olen nõus, sest kui keegi kellel on suurem vajadus välja paista, siis see ka kõvemat häält teeb, vahel ka vahendeid valimata.
Artiklit lugedes meenus mulle üks seik oma elust eelmise riigi korra ajal, kuidas siis kommunikatsioon mõjutas kodanike arvamusi. Nimelt kui olin vist 17 aastane ja elasin Saaremaal, ühes rahulikus alevikus. Piiriäärne ala nagu see omal ajal oli, siis pääs saarele oli ju rangelt kontrolli all. Vot siis ühel ilusal suvel tulid Moskavst naabrite juurde suvitajad. Nende suureks üllatuseks oli see, et meie alevikus ei olegi püssidega sõdureid, kes ringi jalutavad ning õhtuti sai rahulikult mere ääres jalutada. See kuidas kujundati pilti antud asukohast on puhas mõjutusvahend või siis hirmutamiseks, et keegi ei mõtleks näiteks üle piiri pagemiseks.
Olen nõus et meie ümber hõljub palju kommunikatsiooni prügi, mulle endale meeldib kasutada sõna- müra. Kõik oleneb sellest kui palju ise seda müra tekitatame ja kui palju me seda müra endasse laseme ning kas oskame seda tõest eristada. Paljuski saab see alguse sellest kust me tuleme, milliseks on meid kasvatatud.
Väga armas, siiras ja ajas tagasivaatav postitus.
VastaKustuta